Objektil tekib kõige kallim viga harva sellest, et segu on liiga kallis. Tavaliselt maksab rohkem vale kogus – üks kord tellid puudu, teine kord jääb aluseid üle. Krohvi ja pahtli koguse arvutamine ei ole seega pelgalt tehniline samm, vaid otsene viis hoida töötempo, eelarve ja tarnegraafik kontrolli all.

Kui kogus arvutatakse ainult ruutmeetrite järgi, ilma aluspinna, kihipaksuse ja tootekulu arvestamata, läheb tulemus sageli mööda. Sama 100 m2 pind võib vajada väga erinevat materjalikogust sõltuvalt sellest, kas tegemist on sirge kipsseinaga, krobelise plokipinnaga või vana remonditava alusega. Just siin tehakse kõige rohkem valearvestusi.

Kuidas krohvi ja pahtli koguse arvutamine käib

Praktiline loogika on lihtne. Kõigepealt mõõdate pinna ruutmeetrites, seejärel määrate vajaliku keskmise kihipaksuse ning lõpuks võtate aluseks konkreetse toote tehnilises infos toodud kulu. Alles siis lisate tööks mõistliku varu.

Üldvalem on järgmine: pindala m2 × kulu kg või l m2 kohta = vajalik materjalikogus. Kui toote kulu on antud millimeetri kohta, tuleb arvestada ka kihipaksus. Näiteks kui krohvi kulu on 1,5 kg/m2 1 mm kohta ja keskmine kiht tuleb 5 mm, siis tegelik kulu on 7,5 kg/m2.

Pahtli puhul on loogika sama, kuid kihid on õhemad ja erinevus aluspinna kvaliteedis mõjutab tulemust rohkem. Viimistluspahtel võib sileda pinna korral kuluda 0,8-1,2 kg/m2, kuid parandust vajaval pinnal võib sama töö minna juba märgatavalt suurema kuluga.

Pindala mõõtmine ilma enesepettuseta

Kõige kindlam on mõõta kõik töödeldavad seinad ja laed eraldi. Seina pindala saamiseks korrutate kõrguse laiusega. Kui ruumis on mitu seina, liidate pinnad kokku. Lagede puhul korrutate ruumi pikkuse ja laiuse.

Avade mahaarvamisel tasub olla praktiline. Kui objektis on palju väikseid avasid, nišše, palede viimistlust ja keerulisi üleminekuid, ei anna iga ukse ja akna sentimeetri täppisarvestus sageli paremat tulemust. Vastupidi – see võib tegelikku kulu isegi alahinnata, sest servad, nurgad ja parandused võtavad materjali juurde. Suuremate avade puhul on mahaarvamine mõistlik, aga väikeste detailide korral on targem jätta need varu sisse.

Kui tegemist on arendus- või kortermajaprojektiga, kus pindasid on palju, tasub teha eraldi tabel ruumide kaupa. Nii on hiljem lihtsam siduda kogused tarne, töögraafiku ja eelarvereaga. Üks koondsumma võib hinnapakkumises küll kena välja näha, kuid objekti juhtimisel jääb sellest väheks.

Miks keskmine kihipaksus loeb rohkem kui ruutmeetrid

Krohvil on kihipaksus peamine kulu mõjutaja. Paberil võib pind olla 200 m2, aga kui aluspind kõigub 3 mm asemel 10 mm, muutub materjalivajadus mitmekordseks. See on eriti tavaline plokkseinte, vanade krohvipindade ja osaliselt loodist väljas konstruktsioonide puhul.

Pahtli juures eksitakse teistmoodi. Arvatakse, et viimistluspahtel katab kõik puudused õhukese kihiga ära. Tegelikult peab aluspind enne olema piisavalt sirge. Kui pahtliga hakatakse tasandama krohvi või kipsplaadi suuremaid ebatasasusi, tõuseb kulu kiiresti ning tööaeg pikeneb samuti.

Krohvi koguse arvutamine praktilise näitega

Võtame näiteks 120 m2 siseseina, millele tehakse tsemendi baasil krohv. Tootja tehniline kulu on 1,4 kg/m2 ühe millimeetri kohta. Objektil hinnatakse keskmiseks kihipaksuseks 8 mm.

Arvutus on selline: 120 × 1,4 × 8 = 1344 kg. Kui segu on 25 kg kotis, jagate 1344 25-ga ja saate 53,76. See tähendab, et tellida tuleb vähemalt 54 kotti. Praktikas lisatakse sellisele kogusele veel varu, näiteks 5-10%, sõltuvalt pinna ühtlusest, töömeetodist ja sellest, kas objektile on hilisem lisatarne lihtne või tülikas.

Kui sama pind oleks ühtlasem ja kihipaksus 5 mm, kukuks kogus 840 kg peale. Vahe on märkimisväärne. Seetõttu ei tasu krohvikogust võtta ainult joonise või varasema harjumuse järgi. Väike eksimus millimeetrites tähendab suure objekti puhul juba sadu kilosid.

Millal lisada suurem varu

5% varu on mõistlik hästi ettevalmistatud uuel pinnal, kus töötab kogenud meeskond ja lisatellimus saab vajadusel kiiresti objektile. 10% või rohkem on põhjendatud vana pinna renoveerimisel, keeruliste nurkadega ruumides, käsitsi pealekandmisel või siis, kui tarneaken on kitsas ja tööseisak oleks kallim kui ülejääk.

Varu ei ole raiskamine, kui see on teadlikult planeeritud. Raiskamine on see, kui materjal on vales koguses ja vale ajastusega.

Pahtli koguse arvutamine sõltub töö etapist

Pahtli puhul tuleb eristada vähemalt kahte olukorda: vuukimine ja parandused ning lauspahteldus. Vuugipahtli kulu arvutatakse tavaliselt jooksvate meetrite või plaadivuukide süsteemi järgi, lauspahtli puhul lähtutakse ruutmeetrist ja kihipaksusest.

Näiteks 80 m2 kipssein vajab lauspahteldust kahes õhukeses kihis. Toote kulu on 1,0 kg/m2 ühe kihi kohta. Sellisel juhul on kogus 80 × 2 = 160 kg. Kui kasutate 20 kg pakendit, kulub 8 pakki. Kui aga sama sein vajab enne lauspahteldust ulatuslikku parandust, ei piisa enam sellest lihtsast arvutusest. Siis tuleb parandused hinnata eraldi või tõsta varu.

Renoveerimisobjektil ongi mõistlik käsitleda pahtlit kahe komponendina – baasparandus ja viimistlus. See annab realistlikuma tulemuse kui üks keskmine number kogu tööle.

Levinumad vead krohvi ja pahtli koguse arvutamisel

Kõige sagedamini unustatakse vaadata toote tegelikku tehnilist kulu. Erinevad segud ei käitu ühtemoodi. Kerge täiteainega pahtel, universaalpahtel ja tsementkrohv on eri tiheduse, katvuse ja tööomadustega. Kui arvutate “umbes nagu eelmisel objektil”, ei pruugi uus kogus enam paika pidada.

Teine viga on kihipaksuse alahindamine. Eriti siis, kui pind vaadatakse üle visuaalselt, ilma loodi või pika lati kontrollita. Krobeline või laineline sein petab hästi.

Kolmas probleem on see, et arvestusse ei lisata töökaot. Segamisjäägid, pumbaliin, ämbrite põhjad, pinnaparandused ja lõikekohad võtavad alati oma osa. Mida väiksemad pakendid ja katkestatum töö, seda suurem suhteline kadu.

Neljas viga puudutab logistikat. Kogus võib olla õigesti arvutatud, kuid tarne jagatakse valesti etappidesse. Siis seisab üks osa materjali liiga kaua objektil, teine osa saabub hilja ja töövoog kannatab. Suuremahulisel objektil on mõistlik siduda koguse arvutus kohe tarnegraafikuga.

Kuidas teha arvutus, mis aitab ka hankes

Hea arvutus ei lõpe materjalikogusega. Sellest peab saama hankimiseks kasutatav sisend. See tähendab, et lisaks ruutmeetritele ja pakendite arvule peaks teil olema selge, milline toode läheb millisele pinnale, mis kihis, millises etapis ja millise varuga.

Kui objektil kasutatakse eri tüüpi krohve ja pahtleid, tasub need kohe tsoonide kaupa lahutada. Märgruum, trepikoda, eluruum ja tehniline ruum ei vaja alati sama toodet. Nii väldite olukorda, kus hinnavõrdluses näib pakkumine odav, kuid tegelikult on arvestatud vale seguga.

Projektipõhises ostus on see eriti oluline. Kui kogu vajadus koondatakse korraga läbi mõeldud päringuks, on lihtsam saada täpsem hind, arvestada mahuallahindlusega ning planeerida otsetarne õigeks ajaks. Baumati tüüpi hankemudeli tugevus tulebki välja siis, kui materjal ei liigu juhuslikult kotikaupa, vaid objekti vajaduse järgi tervikuna.

Millal tasub lasta kogus üle kontrollida

Kui pind on tehniliselt keeruline, aluspind ebaühtlane või töömaht suur, tasub arvutus lasta üle vaadata enne tellimuse kinnitamist. See ei tähenda ainult vigade vältimist. Sageli selgub kontrolli käigus, et mõni tööetapp oleks mõistlik lahendada teise tootega, väiksema kihiga või teistsuguse pakendijaotusega.

Eramu puhul võib paarikümne koti eksimus olla ebameeldiv. Kortermaja, laohoone või suurema renoveerimisobjekti puhul tähendab sama viga juba arvestatavat rahalist mõju. Mida suurem maht, seda vähem tasub loota ligikaudsele tunnetusele.

Kõige praktilisem lähenemine on lihtne: mõõda pind õigesti, kontrolli aluspinda ausalt, loe toote kulu tehnilisest infost ja lisa varu vastavalt objekti riskile. Nii ei muutu krohvi ja pahtli tellimine töö käigus päästeoperatsiooniks, vaid püsib selleks, mis see peaks olema – kontrollitud osa hästi juhitud ehitusprotsessist.